Katarina Virve Mürk

Hindab füüsilise keskkonna olukorda ja sobivust erialaseks tegevuseks; loob ohutu keskkonna.

Mul on vedanud, et töötan keskkonnas, kus on juba tehtud nii, et füüsiline keskkond oleks võimalikult turvaline. Siiski saali tulles kontrollin, kas tantsupõrand on korras ja puhas, vajadusel tegelen ohu likvideerimisega. Lasteaias, kus tunde teen, on saalis parkettpõrand, seega seal tuletan lastele meelde, et põrand on libe ja nad peavad olema ettevaatlikumad. Teiseks teen kindlaks, kas ruumis on piisavalt õhku ja kas temperatuur on hea. Vajadusel kontrollin ventilatsiooni olemasolu, teen akna lahti/panen kinni, soovitan õpilastel vajadusel riietust lisada. Vaatan üle valgustuse, panen lambid vastavalt vajadusele põlema. Minu jaoks on eriti oluline ka muusika helitugevus, sest ise õpilasena olen kogenud palju seda, kui muusika on kas liiga vali või liiga vaikne. Kui muusika on liiga vali, häirib see keskendumist, teineteise kuulmist ja tekitab isegi ärevust.

Loob usaldusliku, loomingulist tegevust ja koostööd soodustava õhkkonna.

Kui õpilased tulevad tundi pean olema kohe positiivse emotsiooniga ja annan teada, et nad on väga oodatud (samuti annan seda lastevanematele teada). Proovin luua õpilast kaasavat õppimiskeskkonda oma tundides, et kõigil oleks hea ja mugav. Õpilastel on võimalik suhelda omavahel ja minuga, aga loomulikult nii palju, et see ei segaks tundi ja tunni tegevusi ei ole võimalik läbi viia. Ma julgustan õpilasi proovima, samas mõistan ka seda, kui sel hetkel laps tõesti ei taha ja ei suuda. Teadvustan, et vigade tegemine on okei ja annan teada, et ka mina teen vigu. Kui mängime mänge, kus õpilased peavad liikumise ise välja mõtlema (nt kivikuju) tantsin ma nendega tihti kaasa. See julgustab neid proovima ja kaasa tulema ning proovima ka uusi liikumisi, mida nad minu pealt näevad.

Tantsuks sobiva keskkona loomisel arvestab tegevuse eesmärki ja osalejate eripära.

Olenevalt tunni eesmärgist loon ka keskkonna. Näiteks tavalisel iganädalasel trennil ei pea ma eriliselt midagi oma tunnis muutma, küll aga kui valmistume esinemiseks, siis eelmine aasta harjutasime palju esinemiskostüümides ja kutsusime vanemaid vaatama, et õpilased saaksid harjutada esinemist ja harjuda esinemisnärviga ja kostüümide kandmisega. Minu tundidesse on oodatud kõik õpilased, kes vähegi huvi tunnevad tantsimise vastu. Töötan erinevatest rahvustest lastega, näiteks oli eelmisel õppeaastal minu rühmas türgi, ukraina, prantsuse, saksa ja vene emakeelega õpilased peale eesti emakeelega laste. Eri rahvusest lastega oli küll alguses natuke keerulisem suhelda, vajadusel rääkisime inglise ja vene keeles. Aga tantsukeel on kõigil ühesugune ning lapsed on imelised omandama uusi teadmisi teineteist jälgides ja kuulates nii liikumises kui keeles. Vanematele kirjutasin alati kirjad kahes keeles, eesti ja inglise.

Seab osalejatest lähtuvalt eesmärgid, valib sisu ja meetodid ning kavandab tegevused.

Kuna praegusel hetkel tegelen peamiselt 4-6 aastastega, siis ei ole meie eesmärgid esineda. Meie eesmärkideks on pigem saada üksteisega läbi, lõbutseda, tunda rõõmu tantsimisest aga ka saavutada kehatunnetus, musikaalsus ja koordinatsioon. Selleks olen valinud harjutused, millega saavad nad üksteisega tutvuda (paarisülesanded), palju mänge ja toredad mängulised harjutused, millesse on põimitud rütmi tegemine, koordinatsioon ja keha taju. Õpetan lastele kehaosade tunnetamist, näiteks varvaste, põlvede ja selja sirutamist, tugevdame koos jalalabasid nii mattidel kui püsti seistes (mattidel flex-point harjutus, püsti erinevad liikumised üle põranda nagu poolvarvastel kõnd, kandadel kõnd, poolvarvastel jooks, marss). Arendame ka jalgade liikuvust näiteks liblika harjutuse ja konna asendi harjutusega. Väikeseid õpetades kasutan peamiselt käskivat stiili, sest see on konkreetne ja hoiab mudilaste tähelepanu. Vanemate õpilastega (vahest ka väikestega) kasutan mõnikord ka suunatud avastuse stiili, et panna neid mõtlema ja ise oma vigu leidma. Olen avastanud, et kui seda meetodit minu peal õpilasena kasutati, siis tõenäosus sama viga korrata oli väiksem, sest õppisin oma keha paremini mõistma ja parandama, kui mind vea avastamiseni suunati.

Arvestab osalejate kehaliste ja vaimsete võimetega.

Tegelen peamiselt lastega vanuses 4-6 ja viin läbi lasteballeti tundi. Seega olen väga teadlik, et lapsed selles vanuses ei peagi kõigega hakkama saama, selles vanuses oskavad nad väheseid tantsuelemente nagu hüppamine, kepslemine, jooksmine. Nende liigutused on kiired ja ulatuslikud, oskavad vaid kergeid rütmimustreid ja käte-jalgade koordinatsioon on halb. Seega on minu tunni peamised eesmärgid arendada nende rütmitaju, rühti, koordinatsiooni ja õppida uusi tantsuelemente nagu galopp ja keksimine, vahelduv hüppamine ühel ja kahel jalal, arendada rütmitunnet ja ruumis erinevaid liikumismustreid. Kõige peamisem on tekitada neis huvi balleti vastu, et tulevikus oleks aina rohkem tantsijaid, keda motiveeriks tantsija elukutse poole püüelda, ehk isegi baleriiniks. Selleks oleme tundides vaadanud klippe ka tantsuetendustest ning uurinud varvaskingi ja kostüüme, tihti annavad nad mulle teada ka seda, kui nad on mõnda balletietendust vaatamas käinud. Olen valmis vastu võtma ka neid lapsi, kellele on ilma lapsevanemata tunnis käimine raske või kes pelgavad proovida ja suhelda. Toetan neid oma võimete piirides nii palju kui oskan. Luban tihti esimeses tunnis emal kaasa tulla kui selleks vajadust näen. Mõnikord aitab ka kallis kaisuloom. Kindlasti on osalejate vaimsete võimetega arvestamine üks asi, milles ma saan veel areneda.

Arendab tantsu kaudu osalejate kehalisi, vaimseid ning sotsiaalseid oskusi.

Läbi erinevate harjutuste ja mängude arendan õpilaste kehalisi, vaimseid ja sotsiaalseid oskusi. Harjutused mattidel arendavad kehalisi oskusi nagu painduvus ja jõud (erinevad venitusharjutused ja kergemad lihasharjutused) ning harjutused püsti arendavad erinevate liikumiste tehnikat, aga ka tasakaalu ja koordinatsiooni. Tantsutunni olemus ja harjumus seal käia arendavad vaimseid oskusi nagu distsipliin, kohusetunne ja tunni sees tähelepanu, keskendumist ja mälu. Vahepeal teen kontrolle õpilastele, et kas nad mäletavad, kuidas harjutus käis. Tunni sees harjutame ka seda, et saalist väljas käime võimalikult vähe, et harjutada tunni distsipliini. Suureks vaimseks oskuseks on ka eneseväljendus ja loov mõtlemine. Näiteks pärast “liblika harjutust” saab igaüks öelda, et mis värvi liblikas ta on. Üha enam proovin oma tunnis läbi viia loovaid mänge. Näiteks ühes tunnis proovisime sellist harjutust, et valisime ühe värvi, sinise, seejärel küsisin, mis on sinist värvi asjad, mille vastuseks tuli “mustikas” ja seejärel andsin korralduse, et nad prooviksid liikuda nagu mustikas. Sotsiaalseid oskuseid arendan läbi harjutuste ja mängude. Teeme galoppi paarides, tasakaaluharjutused kõik koos ringis ja paarides, “plastiliini” mäng (voolid paarilist tantsupoosidesse).

Viib tegevused läbi, püsides kavandatud ajagraafikus, arvestades ressursse ja osalejate valmidust.

Enne tundi olen läbi mõelnud tunni kava ja eesmärgid. Mul on valmis tehtud harjutuste pagas, kust igaks tunniks nopin välja selle, millega tahan selles tunnis tegeleda. Harjutused olen loonud ise, aga inspiratsiooni saanud kogenumate õpetajate tundide vaatluses ning natukene ka omast kogemusest. Tundi andes pean meeles, et kui vanad on õpilased ehk tean, et lasteaiaealistel lastel ei olegi oluline ideaalne sooritus, vaid kehatunnetuse saavutamine, koordinatsiooni ja rütmitaju arendamine ja ka sotsiaalsus. Tund algab kergest kontrollist, kuidas kõigil täna läheb ja kohalolijate märkimisega. Tundi alustame alati mattidel, kus teeme kehahoiakuks, jõuks ja painduvuseks mõeldud harjutusi. Edasi liigume saali keskele, kus harjutame esimesi balletisamme. Sellega seoses ka kehatunnetust, -hoiakut ja tasakaalu. Vahest proovime ka paaris ülesandeid. Kõik minu harjutused on läbi mängulise kujutluspildi, näiteks “raamatu” harjutus, “muna ja küünla” harjutus, “liblika” harjutus peale mida nad saavad öelda, et mis värvi liblikad nad täna on. Tund lõppeb alati mänguga, mille ajalise kuluga olen alati arvestanud. Mängime erinevaid mänge, mis peamiselt arendavad nende loovust, julgust, sotsiaalsust, aga ka kehalist võimekust. Näiteks kivikuju, printsessimäng (valmis muusika, “öösel” magavad, “päeval” tantsivad nagu printsessid), loomamäng (jäljendavad erinevate loomade liikumist). Pidevalt katsetan ka uusi mänge ja mõtlen neid ise välja, et tund ei muutuks kellelegi igavaks. Eelmisel õppeaastal oli mul õpilane, kes üldse ei soovinud mängida. Selleks aastaks olen leidnud uusi põnevaid mänge, millest võtab see sama õpilane hea meelega osa. Kuna usun, et mäng on lapsele oluline, ei jäta me seda osa kunagi tegemata. Mäng toetab lapse fantaasiamaailma ja füüsilise tervise arengut. Kui näen, et lastel on tunnis sel päeval liiga vähe või just liiga palju energiat, siis kohandan tunni sisu jooksvalt, mõeldes kohapeal uusi loovaid lahendusi, kuidas terve tund neid tegevuses hoida. Olen teadlik ka sellest, et mida noorem on laps, seda vähem aega suudab ta keskenduda. Tunnis märkan, kui keegi tüdineb ära, siis teeme vahelduseks midagi muud. Mina pean ressurssidega arvestama üpris palju. Hetkel on mul ühe rühmaga nädalas vaid üks tund ja nende vanus on väike, seega ei planeeri ma aastasse mitut esinemist, vaid piirdun tantsukooli kevadkontsertiga ja see on neile täiesti piisav. Lisaks ei saa ma neilt eeldada imelist sooritust isegi mitte sellel ühel esinemisel (ega ka tundides), sest tunni aeg on limiteeritud, laste võimekus ja tähelepanu samuti. Arvestama pean ka erinevate ruumidega ja vahendite olemasoluga.

Järgib tantsuspetsialisti head tava ja tutvustab osalejatele tantsukultuuri (käitumine erinevates tantsuga seotud olukordades).

Tantsukultuuri tutvustan oma õpilastele (väikeste puhul ka lastevanematele) näiteks esinema minnes. Nad teavad, et lava taga ollakse vaikselt ja akside tagant eelmiste tantsijate tantsu ei piilu. Kui käisime esinemas, siis sai kõigile räägitud, et kostüümides ei söö ja kostüümi alla käib tagasihoidlik pesu. Minu jaoks on osa tantsukultuurist ka see, kuidas tantsusaalis tantsija käitub. Näiteks teab, et stangedel ei turnita, austab õpetajat ja ei võta tema rolli omale (kui pole just selline ülesanne loomulikult), kohtleb hästi ka teisi õpilasi ning annab teada (või annab vanem) kui ta puudub. Stangedel ronimise keelamine on küll väga keeruline, sest väikestele lastele meeldib väga ronida, seega tuletan seda ikka iga tund meelde, et tugipuu on abivahend tantsu õppimisel ja mitte ronimispuu. Õpetaja ja teiste austamisega pole minu õpilastel enamjaolt probleeme, aga kui tekib probleem, siis tuletan kõigile meelde, et siin tantsusaalis oleme üksteisega sõbralikud. Lapsevanemaid informeerin aasta alguses kohe, et puudumistest teadaandmine on väga oluline minu tõõ planeerimisel ning siiamaani on see meeldetuletus palju aidanud. Mul on ilmselt ka väga vedanud, aga mul on minu rühma lapsevanematega tekkinud väga tore, usaldav suhe ja pean seda väga suureks väärtuseks. Pean tähtsaks eriti seda, et ka vanemale saaks kõik tema küsimused vastuse.

Hindab eesmärkide saavutamist; annab osalejatele arengut toetavat tagasisidet ja on avatud dialoogiks.

Proovin alati oma töös õpilasi julgustada püüdlema edasi eesmärkide saavutamiseni, innustan uuesti proovima kui kohe välja ei tule. Märkan nende arengut, tunnustan edasiminekuid ja ka lihtsalt proovimist, kiidan ja tunnustan neid sõnaliselt. Sõltumata vanusest proovin innustada igat õpilast arenema ja aitan sellele kaasa nii palju kui saan, kunagi asendustunde tehes jäi mulle silma, et mõni tüdruk hakkas nutma, kui tal miskit välja ei tulnud. Ma lohutasin neid ning julgustasin uuesti proovima ja aitasin neid siis rohkem selle konkreetse harjutusega. Eduelamuse saavutasime mõlemad. Dialoogiks olen alati avatud, sest mulle on oluline, et õpilane tunneks end kuulatuna, ma ei tõrju kedagi eemale. Mulle meeldib arutleda ja selgitada õpilastega õppetööga seonduvaid küsimusi. Vahest arutleme mingite harjutuste tähtsusest, mõnikord sellest, kuidas mingit harjutust õige oleks teha. Aeg-ajalt esitatakse mulle küsimus, millest algab arutelu. Teinekord esitan mina küsimuse. Arutame tihti selle üle, et kuidas on mingit harjutust õige teha. Niiviisi mõtlevad kõik kaasa. Seda teen peamiselt siis, kui asendan tunde, kus osalevad üle 8-aastased lapsed. Väiksematega teen seda lihtsustatult ja harva, näiteks enne marssi küsin, kuidas marssima peab, seejärel nad näitavad, mis nad arvavad ning juurde kommenteerin, kuidas siis võiks päriselt teha.

Analüüsib ennast ja oma tööd.

Eneseanalüüs on minu jaoks tähtsal kohal. Peale igat tundi, mida ma annan, kirjutan lühikese kokkuvõtte, milles analüüsin tundi, ennast, laste ja enda toimetulekut ning kui proovin midagi uut, analüüsin, kuidas see välja tuli. Läbi nende reflektsioonide on mul kergem igat järgmist tundi ette võtta, sest tean, millega pean veel vaeva nägema ja mis töötas hästi. Eelmine aasta, kui alles alustasin, kirjutasin iga tunni ülesse, et mis läks hästi (näiteks kui katsetasin nii, et panin enne tundi kõik matid juba valmis, läks tunni algus sujuvamalt) ja mis ei töötanud (proovisin uut harjutust, mis hõlmas turilseisu, aga sellega said hakkama vaid viie- ja kuueaastased, aga mida rohkem me seda harjutasime, seda rohkem tuli see ka pisematel välja). Samuti analüüsin ka ennast. Aasta alguses oli mulle keeruline end kehtestada väikeste lastega, seega nad hakkasid ka minu piire katsetama. Kui ma sellest aru sain, kirjutasin selle kohe ülesse ja hakkasin mõtlema, kuidas seda parandada ja kuidas enesekehtestamine mind mu töös aitab. Arutlesin mentoriga ning hakkasin siis katsetama, et kui sean reeglid ja kogun julgust mõnikord lastele ka pisut rangemalt või konkreetsemalt läheneda, siis saan oma tööd efektiivsemalt teha.

Kasutatud kirjandus: Tantsuõpetuse käsiraamat. Anu Sööt.